28 päev, viimane teisipäev.

Tere taas.

Meie viimane teisipäev siin praktikal. 

Tänasel päeval jätkasin mina oma toolidega. Nahk on ikka hoopis teistsugune materjal, kui kangas.

Esimese asjana hommikul tegin ilunaelte plaani netist leitud tooli pildi järgi ja siis läksin riiulist sobivaid ilunaelu otsima . Neid oli seal hulga ja siis avastasin, et terve hulk on veel igasugu mööbli tarvikuid ja kruve. Mulle nii meeldib see süsteemsus, mis siin on. Leidsin omale samasugused ilunaelad kui pildil.

Esimese asjana sain meriheina matte liimida ja kinnitada klambritega tooli seljatoele. Väga tähtis on, et kõik kihid kindlalt kinni oleks. Liimides tuli mulle meelde esimene kord siin selle liimipüstoliga, kui hirmus see oli ja kui võimatu tundus täpselt õigele kohale liimi lasta. Nüüd läks asi suhinal ja enam ma seda püssi ei pelga. Kõik kihid said liimitud ja klambritega kinnitatud ja siis sain hakata panema nahka. Alumise serva täpseks toestamiseks sai lisatud sinna sissepoole peenike papi riba. Siis jõudsin veel maalriteibid paika panna ja neile ilunaelte asukohad ära märkida ja oligi päev taas läbi

Imre alustas hommikul täitsa uue tööga, milleks oli väikese kapi lihvimine ja siis lakiti see uuesti üle.

Teiseks jõudis kätte kaua oodatud kiiktooli lakkimise päev.

Vahepeal, kui kiiktooli esimene lakikiht kuivas, andis Markus Imrele uueks tööks ühe tugitooli lahti võtmise.

Tegelikult on neid kaks, aga teine jääb vist homseks.

Algselt oli tellitud vaid katteriide vahetus, aga kui Imre oli selle lahti võtnud, oli selge, et selle sisu on nii halvas korra, et see tuleb ikka tervenisti korda teha.

Selline toimekas päev oli täna. Homme jätkame tööga ja tuleb hakata ka asju vaikselt bussi pakkima.

Kaks päeva veel ja me näeme koolis oma kursusekaaslasi. Peaksime nippadi-nappadi jõudma reedel viimasesse tundi ja laupäeval saame olla kogu päeva.

Imrel muidugi veab natuke rohkem, tema saab juba reede õhtul koju oma pere juurde, mina näen esimest satsi laupäeval ja teist pereosa Võrus alles järgmisel reedel. 

Tuleb tunnistada, et nii palju pole ma vist isegi lapsena jõuluvana oodanud, kui seekord oma inimeste jälle nägemist :D

Samas oli see hea õppetund, ma sain enda kohta teada, et kui olulised on minu jaoks minu pere ja sõbrad. Muidu kipud neid kõiki juba üsna iseenesest mõistetavana võtma.

Nüüd saab aga rõõm igaühe nägemisest suur olema ja kodu ja kodukoha paigad...neil on peale seda reisi hoopis teine väärtus. Kunagi tahtsin ka välismaale tööle minna pikkasid rahasid teenima, aga nüüd on selge, et "kalevipoja" materjali minus ei ole. 

Siiski olen selle praktikavõimaluse üle väga tänulik ja juba paari kuu pärast plaanin tagasi tulla.

Ootame hommset,

Nele ja Imre