29 päev, viimane kolmapäev, eelviimane päev.

 Tere,

Nüüd tegin sellise vangerduse, et ei kirjutanudki eile õhtul vaid jätsin selle tänaseks hommikuks, kui pea on selgem. Õhtuti oleme siiskit nii väsinud, et miskit eriti teha ei viitsi ja eile mõistsin, et ega sealt peale kuiva loetelu poleks ka midagi tulnud. Asjas peab olema ka emotsioon ;)

Mina alustasin hommikul auto tühjaks tõstmisega, et saaksin pingirea ettepoole tõsta, et pikem kummut ikka peale mahuks. Õppetunniks oli bussis istmerea lahti saamine, aga peale ühte telefonikõnet ja portsu toorest jõudu sain sellega hakkama. Imre ja Janne tulid appi asju tassima, sest kummutid olid minu jaoks ikka liiga rasked. Janne on ka nutikas koormalaadimiseinsener, nii et lõpuks mahtus bussi rohkem, kui lootnud olime, aga mul tuleb tagasi tulla vähemalt ühel korral, sest ühtteist jäi seemneks.

Taha ukse juurde jäi täpselt nii palju ruumi, et mu kaks tooli mahuvad ära ja küljeukse juurde peavad isiklikud asjad ära mahtuma. Plaan oli hea, aga õhtul poes käies leidsin kaks soodsa hinnaga lillepotti, nii et lõpuks tuleb vist uks lihtsalt hooga kinni panna ja palvetada.


Imre alustas hommikul kohe teise sinise tugitooliga ja sealt tuli peale lahti võtmise ühe käetoega veidi ka lisatööd. Sellega läks tal kogu päev.

 








Mina jätkasin oma õppetunde nahamaailmas ja sain selgeks, et ma teen kuidagi tont teab mille pealt, alati keerulisemaid valikuid. Miks minna otse kui saab ringiga! Et õpiks polsterdamist...võtaks ette tigutiivani, toolile katte panemine...oh paneme naha, nii äge ju, lõputöö...no ju saab selle aaderdatud tooliga ka hakkama, tean ju häid õpetajaid ...ja nii läbi elu. Kui mõni laveerib ilusti ämbrite vahel, siis mina plärtsan ikka kolmveerand neist suurte imestunud silmade või koguni naeratusega läbi, et ups. No olgu-olgu, kui mõni on eriti kuuma või külma või muu väga ebameeldiva sisuga, siis istun natuke maas, virisen paar päeva sõprade rinnal ja siis vaatan taas ringi, et kus need ämbrid nüüd olidki.
Ma pisut kardan seda mõttekäiku, kuna see mulle varem pole kunagi pähe tulnud, siis hetkel tundub mulle, et on reaalne oht, et ma hakkan täiskasvanuks saama. Aga nüüd tagasi naha ja tooli juurde... (ma armastan kolme punkti, see loob nagu võimaluse, et kõik on võimalik).

Ja ma mõõtsin ja mõõtsin ja mõõtsin, et ära märkida kõikide ilunaelte asukohad, et nad jääks ka naha serva piisavalt toestama. Nahk on keeruline materjal. Mulle meenutab veidi kummilohvi (kes millega kokku puutunud on;) ). Nii tore on vaadata neid tükke mis tooli külge lähevad, paranenud parmuhammustused, -naha rebendid, -armid. Kui tüdrukud poleks mind neid nägema õpetanud, ei oskaks ma neid nähagi. Iga nahatükk on kordumatu.







Ja siis hakkas Sanna mind õpetama kuidas nahka kinnitada. Nahka on ka keeruline pingutada, sest pingutada tuleb täpselt parasjagu, et kuskile ei jääks liigset pinget, aga ei jääks ka lödsa.
Alustuseks lüüakse nahk kinni lühikese seljaga klambritega ja täpselt ära märgitud kohtadesse. Pärast tuleb samale kohale ilunael, mis varjab klambri. Valesti lüüa ei saa, kriipida ei tohi, isegi küüned peavad kindlasti lühikesed olema. Iga eksimus jääb näha alatiseks. Minu tooli juures teeb keeruliseks veel asja see, et tegemist on kõvast puust tooliga, et tammega ja siis on kõike pisut keerulisem teha. Samas on tool nii koiauke täis, et kubiseb, iga toimetamise järel jääb lauale puruhunnik. Ma juba naersin, et kui puru kõik välja tuleb siis kukub see kõvast puust tool ka kokku :D



Üks huvitav asi oli nende peenikeste klambrite juures veel. Kuna kompressorist tulev rõhk on liiga kõva ja lööks naha klambriga katki, siis pandi kahe vooliku vahele vidin, millega sai rõhku vähendada. Paar proovilasku varjatud kohas ja oligi ka see probleem lahendatud.


Sanna näitas ette ja siis jätkasin ise, see oli üpris keeruline, aga sain tehtud ka nurgad. Üks raskemaid asju on lõigata vähemaks täpselt parasjagu. Tagasi ju panna ei saa. Siis jõudsin ilunaelteni ja sain kõvasti vanduda, jälle oli tüli mu sõbra millimeetriga. Ilunael tuleb panna täpselt märgitud kohta ja nii, et ta varjaks klambri. Et ikka lõbusam oleks, on puit kõva ja löödav pind tiba viltune. Esiteks tuli ära pehmendada haamri ots, et mitte koledaks taguda ilunaelte päid, teiseks tuli nahale ja puitu täpselt õigesse kohta teha tilluke auk, et nael teaks kuhu minna ja kui seda auku poleks, põrkaks nael esimese koksuga kindlasti elastselt nahalt tagasi. No ja siis ilmnes pisiasi, et kui olin juba mitmed naelad viltu tagunud ja pidin need välja võtma ja ära viskama (kooner minus karjus ahastusest), siis tuli Ritva ja ütles, et vahel on abi tooli asendi muutmisest ja kindlasti oleks abi kui ma võtaks haamril kinni mitte pea lähedalt, vaid varre otsa poolt. Peale seda ei läinud ükski nael kõveraks ja tagusin need rõõmsalt, keeleots pingutusest suu nurgas, ilusti sisse ja oi kui ilus tooli serv sai.



Järeldus milleni eile jõudsin, et kangas on palju lihtsam käsitleda, aga kogemus nahaga on hindamatu.

Aga nüüd on kell palju ja jookseme oma viimasele praktika päevale.

Imre ja Nele












Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Esimene ja teine päev

30 päev, kool ja kodu. Viimane postitus! Kniks ja kraaps lugejatele!

27 päev, viimane esmaspäev.