30 päev, kool ja kodu. Viimane postitus! Kniks ja kraaps lugejatele!

 Tere kõigile,

Nüüd on küll viimasest päevast küll mõned päevad möödas ja kojugi jõutud, aga tahtsin viimase postituse kirjutada selge peaga, mitte ülejala kiirustades.

Alustame siis meie viimasest praktikapäevast.

Hommikul läksime tööle, kaasas lilled Ritvale ja tort kõigiga maiustamiseks. Tordi puhul vajab ära märkimist, et tordi ja kookide valik poes oli väga väike. Torte oli ainult nelja sorti ja kooke umbes sama palju. Õnneks läks meil valimisega hästi ja tort oli hea. Neilt uurides selgus, et nii ongi, et poe valik on väike ja kui midagi muud tahad, tuleb kondiitritelt otse tellida ja siis on see juba üsna kallis. Tundub, et eestlased on kõvasti suuremad maiasmokad kui soomlased, sest ka kommivalik on Eestis palju rikkalikum.

Imre viimane tööpäev jätkus tugitooliga. Põhiliselt sai ta tegeleda käetoe parandamisega, sai sinna panna toestuseks plommid.

Kui need tööd tal tehtud said, oli temal põletav kiire möödas ja ta aitas Markust ühe kapi lihvimisel.

Minu päeva rütm oli teada, et toolidel tuleb naha peale panemine lõpetada ja ilunaelad ära koksida. Lihtne ju mõelda, et loe kokku palju naelu vaja läheb, võta koju kaasa ja pane kodus lõpuni. Aga seal juures on üks aga, sa ei oska arvata, et kui palju naelu kõveraks läheb ja palju siis peaks varuga võtma.

Teiseks oli minu jaoks väga oluline see protsess just nende inimeste juhendamisel seal lõpuni teha. Nagunii tuleb mul mõnes kohas teha veel (hiljem ilmnenud) puiduparandused, tegeleda puumadude probleemiga ja viimistleda siinsete õpetajate juhendamisel.

Alustuseks kontrollis Heini mu toolidel istmeosad üle ja joonistas harilikuga ringid, kus olid tunda lohud. Esimeseks tööks saigi nende lohkude täitmine.

Järgmiseks sain peale kinnitada naha küljed. Kõiki külgi pingutatakse lisaks tavalisele keskelt ääre poole, ka lähima nurga poole. Äärmiselt oluline on nii kanga kui ka naha puhul servade poole silitamine. Uskumatu kui palju nihkub materjal paari pika pai-ga. Keerulisemate nurkade tegemine mängitakse eelnevalt läbi abikangaga, et kuhu maani lõikad, kuhu siis keerad, et kõik servad ikka ilusad jääks. Minu toolidel oli keeruline see, et nahariba pidi veel kaarduma ümber tagumise jala.

Väga hea oli nahka pingutada näpitsatega, sest nendega oli haare kindlam. Lõpuks selline jäi tagant vaade toolidele. Nii nagu kunagi oli olnud.

Siis sain asuda esimeste nurkade kallale. Mirka näitas ette, et millised peavad olema käänamised ja kust tuleb miskit ära lõigata, et saaks nurgad ilusaks.

Selle töö juures juhtus ka selline viperus, et läbisin taas olulise verstaposti polsterdamise töös. Seesama plaasterdatud sõrm, samas kohas, sama klambriga, õnnestus mul tooli külge klammerdada. Mul oli vaja õnneks lasta see hetk vaid takistav klamber, mis lastakse poolviltu, nii et üks klambri nurk ei lähe päris lõpuni vastu puitu vaid jääb õhku, et seda oleks hiljem lihtne välja võtta. No lasin ma selle plarts sinna kinni, mitte pisike nahariba, vaid ikka korralikult läbi näpuotsa paksema lihase. Näpp tooli küljes, kuskile minna ei saa, no kui siis koos tooliga. Jõllitasin ettevaatlikult oma sõrme tooli küljes, valu ei tundnudki ja verd ka ei olnud. Lihtsalt täitsa kinni. Vahtisin ringi, et kas keegi saaks mind aidata, aga siis mõtlesin, et kui keegi teine mind aitama hakkab, saab see olema tõenäoliselt valusam. Keerasin siis ennast kreeka-eeks, sain sõrmeotstega kätte peenikeste otstega tangid ja vabastasin oma sõrme tooli küljest. Siis keerasin ümber ja teatasin teistele, et kui uskumatult osav ma olin olnud. Läks lahti kõva naer. Siis aga otsustas minu sõrm, et seda kõike on talle liiga palju ja kahest pisikesest august hakkas tulema uskumatus koguses verd. Õnneks on seinal paberrätikute kandur ja sain endale kiirelt portsu paberit. Teiste naer jätkus, et nüüd olen läbinud ka polsterdaja vereristsed ja mingil kujul on nad seda kõik teinud. Heini aitas mu solvatud keskmise sõrme puhastada ja plaasterdada ja peale teist plaastrit õnnestus see ka pidama saada.

Ramp, millalgi olen ka küüne murdnud.

Järgmisena tuli võtta ette ilunaelte naelutamine. Vaatamata ettemärkimisele, tuli esimene rida tiba singerdi-songerdi, kuigi ma väga püüdsin. Teine tuli välja juba parem. Selge on see, et kliendile sellist tööd teha ei saaks, aga kuna tegin endale, oli juba kiire ja ei tahtnud teiste materjale raisata, siis jätsin nii. Need toolid jäävad mulle mälestuseks esimestest õppetundidest nahaga. Tuletan endale meelde ja ka andestan endale tänu lausele, et vigadest õpib kõige rohkem.

Ja nii ma lõpuks need planeeritud tööd valmis sain ja lisandus veel üks õppetund. Kui hakkad kiirustama, tõsta heaga töö kõrvale, tee midagi muud hoopis ja tee edasi järgmine päev rahulikult.

Vaatamata, et mul olid naelade asukohad märgitud, õnnestus mul kiirustades ühe seljatoe alumisse serva panna üks nael vähem. Käed vajusid rippu ja mõtlesin järgi, nüüd oli käes see, mida naha puhul kõige rohkem karta tuleb. Asi oli pöördumatult rikutud. Oleks see olnud kliendi tool, oleks tulnud see lahti võtta ja uus nahk panna, kuna valedes kohtades naelte augud oleks jäänud silma riivavalt näha. Kuna see on minu isiklik tool, siis otsustasin, et see jääb nii ja meeldetuletuseks mulle, et sellist tööd kiirustades teha ei saa. Oleks ma teinud selle tooli kangaga, oleks võtnud naelad välja ja pannud õigesse kohta, kangas on palju andestavam. Lisakuluks oleks olnud vaid rikutud naelte kulu. Nahaga paraku nii ei saa. Lõpptulemusena olen oma õppetunniga väga rahul.

Viimasel päeval tegi Imre Yrjöga veel kaupa ja sai osta töötava vana raadio. Yrjö isa oli neid kogunud ja nende peres on neid palju.

Siis käisime mõlemad Markuse ja Ritva juures nö vaibal, kus täideti ära meie praktika hinnangute lehed ja kogu töötajaskond rääkis kaasa. Sihuke eksami tunne oli, aga halbu tulemusi me ei saanud ;) Kniks ja kraaps Wiikidele suurepärase praktika eest. Natukene kurb oli ka, aga mina tean, et tulen juba aprilli alguses tagasi Retro ja Vintage messile, sest mul jäi siia veel mööblikraami, mis koju vedamist ootama jääb.

Siis läksime Imrega oma praktikakoju, pakkisime asjad, koristasime korteri ja kebisime magama. Hommikul oli äratus kell viis ja asusime kulgema Helsinki poole. Oli kohutav lumetorm ja jumal tänatud, et olime jätnud endale sõitmiseks varuaega. Väga raske oli. Merel oli ka korralik torm, siiski sõime kõhud täis ja sooritasime läbi korraliku kõikumise viimased ostud. Siis leidsime endale laua ja mul oli plaanis kirjutada meie viimane blogipostitus. Paraku, aga oli torm nii kõva, siin ja seal oli kuulda klaaside purunemist, wc uksed paukusid edasi-tagasi ja teha polnud võimalik midagi. Mina keerasin pingile tuttu, klammerduses lauaserva külge, et mitte maha kukkuda ja magasin nagu muku. Kuuldavasti oli väga paljudel väga paha olnud. Tallinna all tuul taltus ja Haapsalu poole sõitsime juba siravas päikeses.

Kooli jõudes oli oi-oi kui tore näha oma klassikaaslasi. Kribinal-krabinal sain mina uue põneva töö, et teistele järgi võtta. Selle tooliga saab õppida vana viimistluse eemaldamist ja spooni paranduste tegemist. Väga tore olid, et kooli jõudsid ka meie Prantsusmaal käinud praktikandid ja meil oli nii palju muljetada. 

Ja peale seda koolipäeva sain mina ka lõpuks koju.

Kokkuvõtvalt praktikast. Kui lähed kuskile praktikale uuri väga täpselt, et mis sind ees ootab. Uuri mis tingimused on ja millised vaba aja veetmise võimalused on, sest kahekesi minnes vajate te eraldi olemise võimalust ja aega. Planeeri võõras kohas asju alati eksimise ajavaruga. Mida rohkem praktikakohas suhtled, seda rohkem on sul võimalus teada saada ja õppida.

Wiikide juurde Soome praktikale minemist soovitame kasutada kui sul vähegi võimalust on. Õpid ja saad palju teada väga erinevatest asjadest. Ööbida soovitan Forssas, kuigi seal on kallim.

Kniks ja kraaps kõikidele kes tegid meie praktika Soomes võimalikuks,

Nele ja Imre.