13 päev, esmaspäev.

 Tere taas.

Tänane päev oli pisut segane, kuidagi ei saanud ennast õieti käima.

Mina võin avalikult tunnistada, et mind 45 aastast naist vaevab tõsine koduigatsus.

Eile oli isa sünnipäev, vennalaps käis nädalavahetusel Hiiumaal, täna oli mu lapsel oluline päev ja Hiiumaal saab täna õhtul kokku meie Kuduklubi jne. Tunnen puudust oma inimestest, perest, sõpradest, kodust ja koertest. Moona ju on tavaliselt alati igal pool minuga kaasas, üle paari päeva me lahus ei ole. Ema saatis nädalavahetusel Hiiumaa jalutuskäigult pilte, nii tahaks seal olla.

Mitmetel sõpradel on tuleval nädalavahetusel olulised tähtpäevad ja korra mängisin isegi mõttega, et ehk teeks neile üllatuse. Üksi minnes autoga läheks see minu jaoks üle mõistlikkuse kalliks, auto Helsinkisse jättes ja sealt ise edasi seigelda Hiiumaale  on liiga keeruline ja kolmanda variandina saaksin Soomest minevate tuttavatega, aga nende tee kulgeb minust nii kaugelt, et pole siiski mõistlik.

Peale seda läkski tuju täitsa ära ja täna oli emotsionaalselt raske päev.

Nüüd õhtul olen juba olukorraga rohkem leppinud ja kuna ma eriti pikalt mossitaja pole, siis püüan ennast  motiveerida, et praktika on peaaegu poole peal juba ja päevad on uusi asju, naeru ja õppetunde täis.

Tänane tööpäev algas ka kaootiliselt, sest Ritva ja Yrjo olid minemas taas Helsinkisse, et arhitektile Smolna asju ette näidata ja üks uus töö üle vaadata.

Aitasin siis neid kus oskasin, aga esimese tunni seisin üsna nagu peata kana.

Peale seda "lapsendas" mind Sanna ja hakkasime edasi tegema neid Domukse toole, mis lähevad Helsinkisse kuskile ülikooli.

Välja sai lõigatud kangas, seljatugede tükid ülevalt poolt kokku õmmeldud ja siis paika pandud. Väga pidi jälgima, et õmblusvarud õigele poole jääks. Neil on nende jaoks juba välja kujunenud täpsed käeliigutused ja neil käib see nii kiirelt, et pidin paluma aeglaselt näitamist, et saaksin kõik detailid üle küsida. Järgmisena näidati mulle spetsiaalset pressi, mis hõlbustab istumisosale kanga panemist. Jälgima pidi kangas niitide otse jooksmist ja eelnevalt sai tehtud mitmeid abimärke, et kõik ikka otse läheks.

Ja klammerdamine seal pressi all on tõesti puhas lust.

Nurkade tegemiseks on jällegi oma süsteem ja pean tunnistama, et nii ilusaid nurkasid, kui täna, pole ma varem teinud.

Minu kõrval laual pani Heini ühele Smolna toolile kangast ja kuna nad juba on leppinud, et ma igal pool olen ninapidi vahel, siis kutsus ta mind ekstra vaatama, kuidas ta käetugede juures nurkasid teeb ja kuidas panna nael sinna, kuhu klambripüss ei mahu.

Kniks ja kraaps tüdrukutele! Üks asi on need mida ma ise siin läbi teha saan, aga teine oluline on kindlasti see, et saan vaadata ja uurida, et mida ja kuidas nemad teevad.

Imrel kulgeb ikka veel puutöö radadel, aga tema käed kuluvad väga nende meetrite juures ära.

Suur lootus on, et sel nädalal saab see valmis.

Päeva lõpus ei olnud mulle uut tööd anda ja sain oma tooli kallale minna.

Läksin Jannelt, kes teeb siin puutööd ja kelle juures on kõik puutööriistad, õpetust küsima, et 

kuidas nüüd sellele klotsile saaksin endale vajaliku kuju anda.

Paraku ma nii suurelt mõelda ei osanud, aga eks oli kool seegi.

Pean tunnistama, et korralike peitleid neil siin vist polegi, kõik käib kiirelt ja masinatega.

Tükile sai sobiv kuju antud, aga nüüd tuleb veel need iluvaod sisse saada. Kahtlustan, et ka see tehakse mingi masinaga. Viimane lihv tuleks siiski anda peitlitega ja õnneks on mul omad kaasas, aga vist tulen siis selle tükiga meie korterisse ;)

Selline kentsakas päev oli siis täna.

Piilume ootusärevalt homsesse ja anname ka teile taas teada mis uut oleme õppinud.

Nele ja Imre