21 päev, teisipäev.

 Tere taas.

Tänane hommik oli selge, aimata oli, et varsti tõuseb päike ja mingil imelisel kombel olime ka meie reipamad.

Hommikukohvi ajal, no siis kui teised joovad kohvi, vahin mina tavaliselt ringi. Meie puhkenurga lauda ümbritsevad kolmest küljest riiulid, mis on täis kanganäidiste, nööride, paelte jms katalooge ja see pole veel kõik. Tegelikult on neid siin vähemalt viis korda nii palju, kui piltidelt paistab ja mingil imelisel kombel Ritva orienteerub nendes väga täpselt. Odas nüt, ja ta tõmbab riiulist välja just õige kataloogi ja hinnad tulevad ka peast. Nagu ma juba kirjutanud olen, siis nii palju kui ma võrdlema olen juhtunud, on kangad siin kõvasti kallimad. Samas, valik on jällegi nii hea, et saan ka ühtteist Eestisse teistele tegijatele tuua, mida nad juba teavad tellida. 



Kui hommikukohvi oli joodud, kohalik päevaleht üle vaadatud ja uudised võrreldud, siirdusime taas tööle. Mina oma toolide kallale ja Imre maja meeste poolele.

Mina jätkasin oma toolile servadesse meriheinast vorstikeste vormimist ja täna edenes see juba palju jõudsamalt. Käsi oskas juba paremini tunnetada ja leidsin ka kergemini üles lohud.
Yrjö käis ka üle katsumas ja ütles, et servad on liiga kõvad ja pärast on veel vaja ju kant ka õmmelda.
Ma olin nii üllatunud ja rõõmus, sest ma kogu aeg arvasin, et on liiga pehme ja ma ei suuda seda piisavalt kõvaks tuustida. Nüüd ma tean, et kui kõva on liiga kõva serv.
Nende servade lõpuni tegemine võttis mul veel hea hulga aega.
Ja siis palusin Sannat, et ta näitaks mulle nurkade tegemist. Kuidas sellest suurest nosust ilus nurk saab, ma küll ette ei kujutanud. Sanna näitas mulle niks-naks ette ära ja juhtis mu tähelepanu sellele, et ma olin klambrid liiga servast sisse poole lasknud ja nii ei ole hea seda serva õmmelda. Tooli sari välimise ülaservas on 2mm laiune viltune serv, kuhu need klambrid peaks laskma. Ja harjutust taas alga...Võtsin valesti lastud klambrid lahti (enamus neist) ja lasin uutega kinni. Või üritasin lasta... No klambripüssiga klambreid lasta pole üldsegi keeruline, aga 2mm ribale pihta saada, no täppisteadus. Ma ei tea kas mu silmadel on midagi viga, või on mul kaks vasakut kätt või on need hoopis vasakud jalad. Igatahes võib öelda, et enamuse päevast õppisin klambrite laskmist peenikese sihtmärgi pihta. Kasutasin ära nii soome- kui eestikeelsed vägisõnad ja lõpuks said need servad ja nurgad tehtud. Minu arust! Mis Sanna arvab, seda kuulen homme :D Tean, et teha on veel tagumised, seljatoe vastas olevad nurgad ja siis tuleb prüüliga veel servad joonlaua järgi sirgeks sudida. Päeva õppetund - lase klambrid 2mm peale ritta!
Ahjaa, täna õppisin ma kaks uut toredat väljendit. Ühte kuulsin raadiost ja see jäi mul kummitama. Ma ei saanud aru, et mida sellega mõeldakse. ...liiv pükstes... Peale pikka mõtlemist küsisin tüdrukute käest, et mis see seal tegema peaks, mida sellega mõeldakse. Vastus oli, et põhjustab ebameeldivat tunnet, kudistab kogu aeg. Oi ma sain naerda, et kui sul on millegi pärast ebameeldiv tunne, siis on sul nagu liiv pükstes, muudkui kudistab ja meelest ei lähe :D
Teine hea väljend tuli selle peale, et kurtsin, et kui kuskil on mõni võimalus viga teha, siis ma selle kindlasti ära teen ja püüdsin selgitada seda meie ämbrisse astumiste kaudu. Neil on selle kohta jällegi tore väljend, et õpid jala kanna kaudu, Eh, see tundus ka kohe väga hea selgitus olevat asjade õppimiseks. Samas nad lohutasid mind samamoodi nagu õp Reelika koolis, et läbi nende vigade mis sa teinud oled, õpid kõige rohkem.



Valesti...


Õieti...




Imre alustas hommikul taas selle musta tooliga. Lõpetas selle liimimise ja tegi viimased väikesed parandused. Üks vanem mees oli selle tooli remonti toonud ja ausalt öeldes on mind pannud siin pidevalt imesama, et siin tuuakse töösse nii palju uuema aja toole ja mul on tekkinud kahtlus, et Soomes on oma väga hinnatud mööblidisainerid. Markus ütles, et selle konkreetse tooli hind on üle 800 euro. Mul kukkus suu lahti ja Imre ütles, et tal hakkasid käed värisema ja kogu aeg mõtles viimaseid asju tehes, et midagi pekki ei keeraks. Googeldades leidsime sellise tooli ja kirjas on Aslak Chair, disainer Ilmari Tapiovaara ja aastaks seal 1958. Hinnad algasid 180-837-ni.    https://www.artek.fi/en/products/aslak-chair





Tegemist on siis googeldamise järgi sellise tooliga.




Kuskil kõikide asjade vahel õnnestus Imrel lõpetada oma kiiktooli puhastamine.


Vahepeal oma klambri-stressi vähendamiseks, vaatasin mina mida Sanna teeb ja üritasin teda aidata.
Ta kasutas ühel Smolna sohval osaliselt ära vana seljatoe polstrit. 
Minu abi osa seisnes selles, et lõikasin ära osasid, mida ta näitas, korjasin ära vanu klambreid ja naelu, aitasin selle krempli sohva seljatoele tõsta ja silusin nii, nagu nägin teda siluvat. Seljatoe allaäärde, kohe istmeosa vastu jäi kentsakas rull. Sanna pani vana osa paika, kinnitas klambritega, et see õiges kohas püsiks, kattis uue kangaga ja õmbles läbi. Seejärel jäi see ootama Mirkat, kes on selliste keeruliste tööde spetsialist. Tema on seda tööd teinud juba üle 20 aasta ja on näinud siis rohkesti erinevaid asju. Loodan nähe, et mis imesid ta sellega teeb, et sellest ka ilus ja mugav sohva saab.



Järgmisel korral meeste poolele luurele minnes, leidsin Imre tõtt vahtimas sõna otseses mõttes vana kipaka lauaga. Sellel ei pidanud vist ükski koht, mis kinni oleks pidanud olema.
Selliste asjade saatus on väga tihti tule peal. Lisaks oli seda juba kõvasti toetatud suurte naeltega, aga tolku neist tänaseks enam ei olnud.
Sellised on mu lemmik projektid, tõestada inimestele, et tegelikult on need imeilusad asjad ja väärivad korda tegemist. Neil on teatav hing, mida sa Ikea mööblilt ei leia. Mitte, et ma absoluutselt sooviks Ikea mööblit halvustada, ka minu kodust leiab seda. Imre suutis selle võtta täna algosadeks ja liimis uuesti kokku lauaplaadi. Ootan põnevusega seda teekonda inetust pardipojast luigeni ja loodan, et Imre jõuab selle valmis ja saame seda ka teiega jagada.






Peale tööpäeva läksime kohalikku poodi, mille Imre oli nädalavahetusel üles leidnud. Forssasse sõit võtab siiski jupi aega. Pood oli nunnu, nagu keegi oleks kõva portsu aega tagasi keeranud ja valik oli üllatavalt rikkalik.
Saime kõik vajaliku ja jõudsime tunduvalt varem koju.
Suures kaubanduskeskuses asjade otsimine oleks tunduvalt kauem aega võtnud, aga samas oleksime rohkem samme saanud teha. Liikumist on siin olles olnud väga vähe ja juba ootan millal saan koju minna, et oma Moonakesega jalutamas käia.


Selline oli tänane päev ja nagu näha, siis vaatamata sellele, et oleme siin olnud juba üle 20 päeva, on ikka veel põnev.
Nüüd tuleb veel homseks süüa teha ja siis tuttu.

Nele ja Imre




















Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Esimene ja teine päev

30 päev, kool ja kodu. Viimane postitus! Kniks ja kraaps lugejatele!

27 päev, viimane esmaspäev.