Kuues päev, esmaspäev.

 Tere,

Tänane hommik algas meil kohe hooga, peale hommikukohvi muidugi ;)

Öö läbi oli olnud hirmus torm, nii et 5 aegu hommikul hoidsin hammastega padjanurgast kinni ja mõtlesin, et kas viib majal katuse ära, aga õnneks jäi alles. Ise mõtlesin, et õige mul asi pablada mingi tuuleksese pärast, ise saare tüdruk ja peaks olema neid näinud küll, aga vot siin keset lagedaid põlde mürras hirmasti.

Ritva ja Yrjo olid taas ära, neil oli tööohutus koolitus vaja uuendada, sest nende kaardid hakkasid aeguma ja meil oli pealikuks Markus. 

Minu esimeseks tööks sai veel ühele portsule Domuse toolidele porolooni ja vatiini liimimine.

Pean tõdema, et täna hommikul liikusin juba töökojas sihipäraselt ega seisnud enam käed rippus. Töö käes, sättisin endale valmis liimipüstoli, täitsin selle ise. Ei unustanud isegi korkide vahele vaseliini panna, mida tuleb teha kindlalt iga kord, et need kinni ei kuivaks. Aga esimese toolipõhjaga unustasin, et seda liimi tuleb nii poroloonile, kui vineerpõhjale panna, nii et tiba vaikset vandumist ja juba ta läks. Siis heites pilgu aknast välja, nentisin et aknaid tuleb järgmisel ringil mul pesta, sest oli siiski unustanud ka kaitsepapi akna ette panna. Tüdrukud itsitasid, kui ma lubasin akna ära pesta ja lohutasid, et seda pidi ikka juhtuma.

Imre esimene töö hommikul oli Tibi kapi lihvimise lõpetamine ja kuna luku ümbrise eemaldamisega oli kild sealt välja tulnud, siis tuli seal ka pisut liimimistööd teha.

Kui minul toolipõhjad liimitud ja tööpind enda järgi koristatud, viskasin tüdrukutele nalja, et Markusele kindlasti hirmsasti meeldib, et ma jälle uut tööd lähen küsima. Nad  nentisid, et ta on boss ja on sellega arvestanud. Lihtsalt Markusel tundub pidevalt nagu emalgi 100 asja korraga käsil olevat, aga mõlemad on selle juures rõõmsatujulised, hoiavad töölisi ja töökoja ka korras. Puhkeaegadel hoitakse väga silm peal, et puhataks ja 15 minutit enne tööpäeva lõppu hakatakse koristama. Mingit seanaha vedamist ei toimu ja tööd teevad kõik hoolega. Müts maha nende töökuse ees ja tuleb tunnistada, et ületundidega läbipõlemise tekitamine on siin palju keerulisem. Kõik töötavad usinalt ja tööandjatest peetakse väga lugu. Kord ja süsteemid on siin imetlusväärsed.

Minu järgmiseks tööks sai lihvimise harjutamine. Markus ütle, et seda peab ka oskama ja nõustusin temaga. Tegemist oli nö papist voodipeatsiga, mis oli ühest kohast tugevasti määrdunud. 

 Sileda osa sain lihvida eksentiklihvijaga ja süvendiosa tuli teha käsitsi. Mulle väga meeldivad siinsed liivapaberid, millel teisel küljel on õhuke poroloon, mis teeb käsitsi lihvimise palju plastilisemaks ja paremini ligipääsetavaks. 

Päeva lõpuks oli Markus juba jõudnud selle ka ära kruntida. Suuremaid värvimistöid teeb ta peale teiste töötajate tööpäeva lõppu, kuna vaatamata sellele, et värvimiseks on eraldi ruum tugeva ventilatsiooniga, on ka teistes ruumides siis tunda siiski üsna tugevat värvi lõhna.

Vahepeal käisin Janne tegemisi uurimas, kellel oli ees hunnik ühesuguseid toole, mis tuli lahti võtta kuna nende tootmisel oli pandud liiga vähe liimi ja nad hakkasid logisema. Janne puhastas korralikult kõik tapid ja siis saab ta need uuesti kokku panna. Töö tegemiseks kasutab ta peitleid ja seda toredat väikest lihvijat, mis käib kompressori järgi. Seda pisikest praktilist abimeest tahaksin endalegi, aga see pidi päris tugevat kompressorit tahtma. Kuna just on plaanis koju jõudes see osta, siis tuleb veidi tausta uurida, et kas oleks võimalik.

Vahepeal oli ka Imre oma järgmise töö kätte saanud ja see oli üsna aukartust äratav nii suuruselt, kui vastutuselt. Google translate järgi riiginõukogu peosaal Smolna, aga miski pistmine ka presidendi lossiga. Eks ajapikku saame selle ka selgemaks. 

Imre hellade käppade alla maandus üleval asuval pildil seina ääres asetseva kapi/kummuti pealmine plaat. Tegemist on 3 meetri pikkuse plaadiga, mida oli sealt väga keeruline ära tuua, kuna majas on kitsad vanad trepid, aga seal ka teha ei saa, kuna seal on keelatud pildistamine, mis on tööprotsessi väga oluline osa ja sodi ja mustuse kohalt on ka tegemist väga tundliku kohaga. 

Pealisplaadil vajavad parandust mitmed pikad praod, mis olid selle muutnud ebakindlaks ja erinevatest kohtadest läbi painduvaks. Samuti logisesid kaunistupostide ülemised osad, mis on pealisplaadi küljes.

Arutelud ja nõupidamised kestsid jupi aega, aga lõpuks võeti vastu otsused ja Markus näitas meile väga huvitavat saagi, millega said osaliselt veel väga hästi kinni olevad, aga mitte oma eesmärki täitvad klotsid lihtsalt välja saetud. Mis selle sae ametlik nimi on, aru ei saanud, aga üks hea riist on ta kindlasti.

Järgmisena pidi Imre painutama lahti praod ja need liivapaberiga hoolsalt vanast liimist puhastama.

Seejärel hakkas ta tegema freesiga tugiklotside jaoks pragude alla süvendeid. Tööasendid olid nii ägedad, et küsisin korra, et kas ta on veendunud, et Meka just seal pool on, aga mõistliku vastust sealt ei tulnud, mees oli nii süvenenud.

Tööpäeva lõpu poole ütles Markus, et Imrest saab hea puutöömees ja ma nentisin, et siis ma tean kelle poole abi saamiseks pöörduda ;)

Homme ootab Imret päev täis suurepärast ja vastusrikast liimimist.

Mina sain eemaldada oma arust suht tavaliselt, juba osadeks lahti võetud diivanilt, kangad.

Oli tore töö ja selles töös tunnen ennast juba üsna kindlalt.

Ainult ilmnes, et diivan on siiski vanem, kui mina ja minu austus oli sunnitud väärika ea ees tõusma.

Diivan oli kaetud villase kangaga.

Selle diivani puhul anti mulle lootust, et saan selle lõpuni teha, aga eks näis, kas mu oskused sinna ka küündivad, sest kanga õmblemist kardan ma kõige rohkem.

Õmblemises perfektse ilu loomises ei ole ma sugugi tugev.

Viimaseks tööks sai üks sohva.

Kui mehed seda minu töölauale viisid, järgnesin neile hüpeldes, nii põnev :D

Sohva kohta ma esialgu rohkemat ei tea, kui see nimetus Biedermeier ja et käetugede ümarates nö kaenlaaukudes käivad rullpadjad. Polstriga on nii istumisosa kui seljatugi.

Sellise õnnetuna näeb ta välja kuna omaniku kass pissis selle koledal kombel täis ja kõik polstriosa sai eemaldatud ja ära visatud. Mitmete ninadega nuuskisime õnnetu mööblitüki üle ja kassi rüüsteretkedest enam paha lõhna tunda pole. Põnev saab olema veel kanga leidmine, kuna omanik tahab täpselt samasugust, sest tal on veel mitu mööblitükki sama kangaga. Ritva kartis, et sellist enam saada pole, aga ta hakkab otsima.

Minu ülesandeks sai kõikide klambrite, naelte ja küljepappide eemaldamine.

Uuema aja mööbliga tegelemine on minu jaoks sellise tundega, et no tuleb teha. Asju pole mõtet ju ära visata, kui need on veel kasutuskõlblikud.

Vanad asjad panevad mind naeratama. Kohe soe tunne on nende sees ja väljakutse on, et anda neile uus võimalus särada. Tahan teada nende lugusid, nende teekonda, midagi nende inimestest. 

Kui neid katsun, tunnen erilist soojust, lugupidamist ja hellust. Imetlust vanade meistrite oskuste ja kitsaste oludes leidlikult ja targalt leitud lahenduste vastu. 

Minu suurim väljakutse on, et ära viska vana asja ära. Sageli on nad kvaliteetsest materjalist.

Tihti teeb imesid juba pelgalt puhastamine.

Homme on jälle uus päev ja meie läheme sellele vastu põnevusega.

Nele ja Imre