Üheksas päev, neljapäev.

 Tere taas ja tervitame neid, kel tänaseni on meie tegemiste vastu huvi säilinud.

Täna hommikul tervitas meid õues imeline valgus, oli maha sadanud 1cm lund! 

Väga mõnna, täpselt paras ports ;)

Hommik algas jälle Imre lemmik ajaga, kohvipaus...

Imrele keegi isegi enam ei räägi mis ta tegema peab - Tema tööpõld on üle 5m ja sellest jagub mitmeks päevaks. Eks tal on juba pisut igav ka, aga jällegi kuulsin kuidas Markus talle ütles, et ta on hea puutöömees. Panu aitab teda vahepeal ja Markus käib ka üle vaatamas.

Minu päev oli jällegi põnev. Hommikul polnud mul õrna aimugi mis mind ees oodata võiks.

Heini tegi eile korda ühe nahast autoistme, mis oli kahest kohast katki. Selle tegemisel hoidsin ka silma peal ja vot see on alles peavalu. Täna toodi talle veel kaks istet ja vanduda sai ta nende juures üksjagu. Kõik see lõigete võtmine jne, hoopis teine maailm.

Esimeseks tööks sain sama bidermeieri sohva rullpatjade tegemise.

Kui vanasti öeldi meil, et raske lapsepõlv ja puust mänguasjad, siis mina saan oma lapsi ähvardada, et teen neile puust ja papist padjad ja see kõlab palju hirmuäratavamalt :D

Yrjo oli mul selles töös juhendaja, sest no sellist töökäiku ei osanud ma kuidagi ette näha. 

Arvasin, et kui jutt käib padjast, siis tehakse selle varre ümber pehme padi, aga võta näpust, kasutasime hoopis puitu ja pappi. Yrjo selgitas, et mingi pehmendus sinna ümber siiski tuleb.

Otstesse sain mingit pehmet kanti panna, et pärast kurrutatakse kuidagi sinna nööbi alla kangas nagu päike. Vahel taban ennast mõttelt, et kust jookseb piir restaureerimise eetika vahel või oleneb kõik kliendi tellimusest. Õnneks on mul veel aega koolis käia ja plaanis ka Eestis veel praktikal käia, et saan sellele küsimusele vastust otsida. Täna sain kasutada ka erinevaid suuri saage ja tundsin, et õpetaja Marguse tundidest on ka minusugusel siidinäpul kõvasti kasu olnud. Masinad olid kõik tuttavad ja noh, puidust ja papit patjade tegemine, oli kindlasti maailmapilti avardav.

Teiseks tööks sain Yrjolt jalgpalli ja sain kõhutäie naerda kui selle kätte sain. Selle juurde kuuluva tugitooli on nad juba korda teinud.

See oli vaja puhastada kõigest vanast, välja keerata vägistavat parandust teinud kruvid ja valmis lõigata uus poroloon. Peale seda pidi millalgi Markus vaatama kuidas neid valusaid aukusid jalgadel täpselt parandada, sest jalg oli ilusti all kinni ühe kruvi ja kahe tüübliga ja aru ma ei saanud mis eesmärk neil kruvidel oli.

Huvitav on see, et enam ei vaata ma ringi näpp suus, vaid kui oled uue töö kätte saanud, tead juba täpselt kust saad vajalikud riistad. Samas, iga asja tegemise juures on mingid uued nüansid ja minul on veel senini kogu aeg põnev.

Selle "jalgpalli" sees oli kasutatud porolooni peal mingit kummalist vatiini, millest ma ei saanudki aru, et kas see oli hästi villane ja kare või hästi sünteetiline ja kare. Kuna tööga oli nii kiire, siis katsetada, et kummaga tegu, ma ei jõudnudki. Tööpäeva jooksul sain täna tehtud üle 5000 sammu ja olin õnnelik, et nii palju liikuda sain. viimase töö juures panin meelega tööriistad endast pisut kaugemale, et ennast rohkem liigutada. Muidu on tunne, et juured tulevad alla ja keha jääb kangeks.

Ja siis sain jälle järgmise töö.

Selleks oli sama bidermeieri sohva seljatoele rihmade panemine.

Olin ju eile alles rihmasid pannud ja väga hirmutav see ei tundunudki, kuni nägin seda seljatagust.

Kuna minul loominguline mõtlemine puudub, siis vaatasin neid viltuseid servi kõhklevalt, mismoodi...?

Pildil on näha üks tore joonlaud, millega sain märkida ära rihmade asukohad. 

Kõigepealt proovisin ühe rihmatükikesega, et kuidas jaguks ja siis tegin üles serva pliiatsiga märgid ja siis ütles Jyrjo, et oota vähe ja tõi selle toreda abimehe. 

Päevad on muidugi ka eksimusi täis ja Yrjo laseb mõnuga mul vigu teha.

Peale märkimist hakkasin paigaldama esimest, keskmist rihma, kui avastasin, et seal väga pingutada ei saagi, tagumine/alumine laud hakkas painduma. Õnneks sain jälle nõu küsida. Täna oli tööl meie jaoks esimest päeva Mirka, kes enamasti töötab kodu-töökojas, kuhu talle viiakse asjad kohale. Wiikide juures kohapeal töötab ta umbes kord nädalas, kuna ta elab 50km kaugusel ja edasi-tagasi sõitmine poleks mõistlik. Mirka on minust mõned aastad vanem ja teinud seda tööd üle 20 aasta. Tema töö tegemise vaatamise eest võiks raha maksta. Ta töö on nii kiire ja ilus, ta leiab tänu oma kogemustele loovalt häid ja ilusaid lahendusi.

Panin esimese rihma ära, kui Yrjo tuli ja meelde tuletas, et mul on sisemised servad lihvimatta.

Aiaa, kui piinlik oli, aga ta ainult muheles ja kui olin ära teinud, siis ütles, et nüüd on hea.

Otse rihmade panemine oli lihtne, aga järgmine kord olen targem. Panin esimesena ära keskmise rihma ja siis liikusin paremale ja siis vasakule. Keskmine ja sealt paremale paar rihma jäid lõpuks tiba lõdvad. Arvasin, et pean uuesti need tegema, aga Mirka näitas mulle kuidas prüüliga lisapingutust teha ja seekord sai asi päästetud. 

Kõige rohkem kartsin neid viltuseid servi, aga polnudki nii hull, ainult pisut ebamugav pingutada. 

Siinne varrega pingutaja on hästi mugav käsitleda, püüan endale ka sellise leida.

Mina oleks hirmsasti tahtnud ilu pärast rihmade otsad viltusteks lõigata, aga nemad ütlesid, et las olla. 

Viimase asjana saime Imrega õhtul aidata Markusel auto katuse sisepoolele uut tekstiilist katet liimida ja ma ei varjanudki oma hämmeldust selle töö juures.

Esiteks arvasin, et auto katus on plekist, võta näpust seal on mingi pehmem peneoplasti moodi materjalist eraldi kiht, mille külge me siis liimisime õhukest kangast, mille all oli veel õhuke poroloonist kiht. Kõigepealt kaeti liimiga katuse sisepoolest pool ja kanga sisemisest poolest pool. Siis  ootasime pisut ja siis hakkasid Mirka ja Markus seda paika hõõruma. Mina ja Ritva hoidsime ülejäänud kangast üleval ja andsime vastavalt vajadusele seda järgi. Imre hoidis seda pehmet katuseosa kõvasti laual paigal, sest katsu sa millegi nii kerge peale midagi kõvasti hõõruda. Sileda pinnaga oli lihtne ja loogiline, meenutas natuke kile kleepimist kuskile, aga siis tuli laelambi koht ja vaadake järgmine kord autosse istudes lakke, et palju on seal lambi ümber ümarusi ja nõgusid. Markusel oli veel abiks eraldi luust spaatel, millega kõik vaod äärmise hoolega üle käidi. 

Ja siis korrati sama teise poolega. Võin selle liigitada kindlasti kõige kentsakamaks asjaks mida sel aastal teinud olen. Näis kaua see pjedestaalil püsib ;)

Õppisin täna palju uusi asju ja sain tundma ka uusi tööriistu.

Imre kinnitas ja arendas oskusi ja võttis osa õhtusest üllatustööst.

Loodetavasti ootab meid homme taas midagi põnevat või kinnistame juba õpitud oskusi,

Nele ja Imre.