Tere jälle!
Olen siin jälginud meie blogi statistikat ja meil on igal postitusel keskmiselt 108 lugejat.
Vapustav, ma arvasin, et neid tuleb kuskil 20. Noh, et grupikaaslased, õpetajad ja pereliikmed, aga lisandunud on veel huvilisi.
Kniks ja kraaps!
Meil oli kena talvepäev ja kõva töö nohistamise päev.
Imre lõpetas täna oma kiiktooli lihvimise ja lootus on seda siin ka viimistlema hakata, kui just mingit kõvemat tuule pööramist ei tule.
Must tool sai täna esimest korda värvitud...
...ja selline peaks see siis lõpuks uuesti välja nägema.
Ja ülejäänud päeva tegeles Imre edasi selle õnnetu lauaga. Kui ma õieti aru sain, siis saab sellest ühe lapse arvutilaud. Nii tore :D
Peotäis pulki...
...ja esimesed parandused.
Minu enamust päeva iseloomustab tabavalt sõna prüülamine. Tuustisin enamuse päevast oma meriheinavorste parajateks, aga lõpuks hakkas juba mingi tunnetus tekkima. Üks on kindel selleks tööks on vaja tugevaid sõrmi, milleks mina oma arvuti- ja sukavardanäppe kindlasti pidada ei saa. Vahepeal lukustusid mu vasaku käe sõrmed sirgelt ümber meriheinavorsti ja pidin neid tahtlikult taas liikuma saama, sest lihtsale liigutamise soovile nad ei allunud. Rääkimata sellest, et kotiriie on kare ja nüüd õhtul on mu sõrmed nagu sardellikesed kobamas arvuti klahve. Teine tähtis õppetund on nurgad, mille tegemiseks olid omad nipid ja kolmandaks siis serva kandi õmblemine. Homme saan jätkata, aga nagu ikka selle mööbli töö juures, siis alguses tundub see nii lootusetu ja vahepeal on tunne, et ise ka aru ei saa mida sa tuustid ja siis järsku vaatad, et ohoo päris ilus sai. Ja lõpuks kasvab inetust pardipojast ilus luik ja rõõm igale mööblitükile värske näo andmisest motiveerib järgmist ette võtma.
Uueks õppetunniks oli mulle vaadata kuidas Sanna ja Heini mängisid läbi kanga panemist toolile ja kuhu täpselt tuleb sisselõiked teha, et seljatoe juurest saaks ilusti ära keerata ja nii teha nagu varem on olnud.
Tänane postitus saab lühem, kuna täna kerkis meil aktiivsemalt üles lõputööde teema ja grupigaaslastega on sel teemal aktiivsed vestlused olnud.
Mina teen lõputööks ühte tõenäoliselt mõisa tooli ja Imre oma lõputööst rääkida ei taha, härra salapärane ;)
Kui keegi oskab selle tooli tõenäolise ajaloo kohta midagi mulle öelda, siis on info väga oodatud.
Tooli omanik teadis ainult, et Hiiumaal kui venelased sisse tulid ja inimesed mere äärsetest kodudest välja aeti, siis tema vanaema lahkus kodust oma asjadega ja vankrikoorma otsas oli see tool. Kust vanaema selle tooli sai, enam ei mäletata ja küsida ei saa.
Ma juba aiman kui hull selle tooli tegemine olema saab :D Eriti vastutusrikkaks teeb asja see, et eksamikomisjoni liikmed on nii kõvad tegijad, et neil ei jää nö kahe silma vahele isegi mitte ükski ülearune liimikribal.
Ja päris eraldi küsimus on, et mis liim ja aaderdusest ma ei räägigi. Aaderdus see on see triibuline värvimine seal tooli tagaseljal, mis on mõeldud selleks, et odavamast puidust asi jätaks kallima puidu mulje. Ahaa, sattusite ka kooli!
Aga mul on juba kõikide etappide jaoks maailma parimad õpetajad, nii et ootan põnevusega, kui küüned külge saab lüüa ;)
Sellised põnevad lood meil seekord.
Ootame taas järgmist hommikut
Nele ja Imre
Kommentaarid
Postita kommentaar