Tere taas.
Täna pean ära parandama selle vea, et kirjutan teile pisut kohast kus praktikat teeme. Seda oleks pidanud tegema kohe alguses, aga kuna mul varasem blogi pidamise kogemus puudub ja alguses oli muid emotsioone ja tegemisi nii palju, ei tulnud see pähegi.
Verhoiluliike Wiik OY on mööblirestaureerimisfirma kus me praktikal oleme. Yrjö Wiik asutas selle aastal 1973 Siposel (see firma on vanem kui mina ja ma pole ka päris uus!). Yrjo lõpetas Vallila Ametikooli polsterdajana 1968. 1984 kolis ta koos perega Forssa Matkule, kus ettevõte jätkas tegevust elamise esimesel korrusel. 1990 aastate alguses ehitati 120 ruutmeetrine töökojahoone. Yrjö koolitas ka oma naise polsterdajaks ja hiljem liitusid firmaga ka pojad. 2015 ehitati töökoda veel 200 ruutmeetrit suuremaks. Firmas on alati peetud oluliseks oskuste edasi andmist järgmistele põlvkondadele ja see on olnud populaarne praktikakoht. Kõige kaugemalt on tuldud praktikale Austriast. Tänaseks on saanud kunagisest polstritöökojast igasugu mööblit renoveeriv ettevõte. Oma töötamise aja jooksul on nad teinud tööd paljudele eraklientidele, aga ka riigi esinduspaikadele, õppeasutustele ja kirikutele. Firma on Soome polsterdajate liidu ja Helsinki polstriliidu liige. Poja Markuse tööle asumisega on hakatud tegema ka värvimis ja polsterdustöid autodele jms.
Mõned pildid nende tehtud töödest. Mõnedel piltidel on asju, mille sarnaseid on ka meie siin olemise ajal tehtud.
Viimane nädal on meie jaoks veerema läinud ja kiire on igasugu asjade teada saamisega ja lõpetamistega, et mida tahaks kindlasti enne ära minekut valmis saada, teada saada, proovida.
Mina vestlesin täna Yrjö ja Ritvaga mööbli restaureerimise tööst. Kuidas tööd tulevad, kes toovad, kuidas hinnad kujunevad, kuidas tööaega arvestatakse, Soome maksud, märkimiste põhjad jne.
Mina sain täna hommikul endale Yrjö õpetajaks ja kui kiiresti tema käed käisid. Pidin tal hoogu vähe maha võtma, et ma jõuaks jälgida, et mis kuhu ja kuidas. Pole ime, et nende planeeritud tunnid mööblitükile on sellised, et ma ei saaks selle ajaga seda lahtigi. Ja tõeline võlusõna on, et katsud kas on hea...no ma katsun ja no kuidas sa aru saad? Seda sain täna korduvalt kuulda, katsu!
Hiljem võttis Heini õpetamise üle ja no vatist ühtlase asja tegemine on ikka keeruline küll.
Ja siis tuli vahekanga peale panemine ja ilmnes jälle, et minu näpukesed on ikka hellikud. Heini pingutas peale minu pingutamist veel igalt poolt miskit välja, aga ei kurda, jälle palju targem ja nippide võrra rikkam.
Imre tegeles laua lihvimisega ja juba hakkab sealt välja kooruma imeilus laud.
Väike meeldetuletus ka, et mis enne oli.
Täna jällegi oleme tegelenud ka oma lõputöö jaoks ettevalmistuste tegemisega. Lihtne see kutse taotlemine olema ei saa. Kutsestandardiga tutvudes tekib minul küll kõhklus kõikide kompetentside saavutamise kohta ja juba ka hirm valitud lõputöö ees. No aga see tool ju toodi minu juurde ja paluti korda tegemist. Üks mis kindel on, et ma annan endast parima ja mul on suurepärased õpetajad.
See tool tuleb parem, kui ta praegu on ja kui ma mingil põhjusel kutset ei saa, siis kõvasti targem olen ma kindlasti.
See nädalavahetus on meil siin viimane ja homme plaanime veidi Forssa kirpparites ringi vaadata ja siis taas siia koju, et oma igapäevaste tööde ja kohustustega järje peale saada.
Ehk jõuab ka lõputööks veel miskit ette valmistada.
Jätkuvalt ei ole meil igavaks läinud,
Kommentaarid
Postita kommentaar